Planeeringutes nõutakse äranäitamist, kuhu panna autod ja kuhu voolab vihmavesi. Aga lumi? Ma pole näinud viimastel aegadel ühtegi linnaplaneeringut, mis lumist kliimat mainiks. Ehk on aeg käes nii mõtlemise kui planeerimise muutusteks?
Linnaplaneerimises, eriti detailplaneeringutes tuleb kasuks, kui läbi on mõeldud ruumi kasutamine iga ilmaga. Kuidas saavad inimesed teha oma elu mõnusamaks kuumal suvepäeval? Vanasti planeeriti majad ilmakaarte suhtes nii, et suvel saaks ruume kergesti tuulutada ja päike liiga ei teeks ka põhjaküljes asuvale sahvrile, ning et rõdud jääksid küütleva pealelõunapäikese meelevalda. Talvisele lumele planeeriti linnaruumis kohad, kuhu see tõsta. Aga tänapäeval? "Lumi ja linn" võiks olla urbanistide, linnaplaneerijate, linnamaastiklaste, haljastajate ning arhitektide magistritöö teema, sest lumi on akadeemilistes ringkondades enam unustusse vajunud kui marksistlik filosoofia. Ehitusnormid reguleerivad küll lumekoormust, aga planeeringus ja ehitusprojekti asendiplaanil ei pea näitama, kuhu lund panna. Sõna "põhjamaa" ei seostu eesti keeles enam lumega, vaid poliitikaga. Aga lumi on ennast meelde tuletanud, ja nagu kliimaprofessorid ütlevad, paarikümneks talveks.
Järgnevalt panen siia laiemaks tutvumiseks ühe konkreetse näite, mis mõjutab tegelikult kõiki inimesi, kes Kalamajas elavad või kes sealt Soo tänavat pidi läbi sõidavad. Selle on kirja pannud arhitekt Jaan Sotter ning lugu ilmus Postimehe lugejakirjade rubriigis veidi toimetatud kujul. Siinkohal seesama lugu autori loal veelkord, toimetamata kujul (loe siit). Head lugejad, mida teie arvate?
Autor: Liisa Pakosta, Kalamaja elanik
