Tallinna Linnaplaneerimisamet on unustanud lume olemasolu ja saadab kooskõlastusringile detailplaneeringuid, kus isegi magistraaltänavatel ei ole lume koristamiseks ja ladustamiseks kohta ette nähtud. 
Näiteks peamisel kesklinnast Koplisse suunduval magistraalil, Soo tänaval, kus juba vähemalt 80 aastat tagasi kehtestati põhjaküljele uus 5m võrra taanduv autodeajastu ehitusjoon, kavatseb Linnaplaneerimisamet tuua Soo 34 krundil ehitusjoone tagasi tänavaserva.
Nähes ette hobuste asendumist mootorsõidukitega kavatseti Soo tänav järk-järgult ehitada Telliskivi ja Heina tänavate sarnaseks ühepoolseks puiesteeks, kus lumekoristuseks on piisavalt lai haljasriba. Sarnaselt on kavandatud ka Soo 36 juurest hargnev Uus-Kalamaja tänav.
Eesti ajal jõuti uue ehitusjoone järgi hoonestada Soo tänava kaks krunti Soo 42 ja 28. Soo 40/Uus-Kalamaja suvemõisa tüüpi hoone (hävinud) ehitati juba 19.saj. tänavaist eemale. Ka nõukogude ajal Soo 30 ehitusel jälgiti uut ehitusjoont. Mitmesajameetrisel lõigul Soo t. 28 ja 42 vahel on vanal tänavaäärsel ehitusjoonel säilinud vaid kaks vana hoonet, ühel neist juba õhuvahetust takistavad plastaknad ees ja kindlasti on seened sellegi varsti nahka pistnud. Seega on selle tänavalõigu kunagisest 19.saj. miljööst alles vaid riismed.
Loomulikult soovivad krundi hoonestajad saavutada võimalikult suurt ehitusmahtu. Kinnisvaraarendusest loodetav tulu sõltub ju otseselt lubatud ehitusmahust, mis omakorda sõltub ehitusjoone asukohast. Seetõttu ongi arendaja haaranud kinni võimalusest just tänavakoridori ennemuistset ahtust erakordseks "miljööväärtuseks"nimetada.
Eks ta naljakas ole kui ehtsa algupärase arhitektuuri lammutamist ja asendamist uue suurema kaasaegse hoonega "miljöö säilitamiseks" nimetatakse. Asi on muidugi üsna lihtne: Soo 34 krundiomanike erahuvidele kavatsetakse ohvriks tuua terve puiestee arendamine. Kui kavakohaselt valmis ehitatud puiesteel piirduks lumekoristus sõiduteelt lume haljasribale või jalgrattateele sahkamisega, siis vanaaegsel kitsal tänaval tuleb lumi sõiduteelt ära vedada ja see läheb aasta-aastalt üha kallimaks.
Ilma haljasribadeta tänavatel tuleb maksumaksjal tasuda tegelikult ka kõnniteedelt pärit lume äraveo eest, sest kojamehed lükkavad selle salaja tänavale. Heakorra eeskirjade kohaselt lund läbi värava oma krundi taganurka kelgutada on ju erakordselt vaevarikas ja ise ausalt äravedu korraldada on väga kulukas. Täna kulub Tallinnas lume äraveole pool miljonit krooni päevas ja sahkamisele teine pool miljonit.
Nagu öeldud, jääks kavakohaselt moderniseeritud tänavatel kogu äraveo raha alles, sest haljasribale sahatud lumi võib seal kevade sula oodata. Kuid linnaplaneerijad kujutlevad, et Tallinna talvistel tänavatel kappavad hobused ja eeslid ning sahisevad saanid-reed ja pole mingeid parkivaid sõidukeid. Seetõttu pole ohus mitte ainult Soo tänava puiesteena väljaehitamise kava, vaid kümned teised sarnased tänavate kaasajastamise kavad.
Kas vaatame tuimalt pealt ja maksame kinni?
Autor: Jaan Sotter, arhitekt ja muinsuskaitsja Kalamajast
Artikkel avaldunud: Postimees, 17.12.2010
Näiteks peamisel kesklinnast Koplisse suunduval magistraalil, Soo tänaval, kus juba vähemalt 80 aastat tagasi kehtestati põhjaküljele uus 5m võrra taanduv autodeajastu ehitusjoon, kavatseb Linnaplaneerimisamet tuua Soo 34 krundil ehitusjoone tagasi tänavaserva.
Nähes ette hobuste asendumist mootorsõidukitega kavatseti Soo tänav järk-järgult ehitada Telliskivi ja Heina tänavate sarnaseks ühepoolseks puiesteeks, kus lumekoristuseks on piisavalt lai haljasriba. Sarnaselt on kavandatud ka Soo 36 juurest hargnev Uus-Kalamaja tänav.
Eesti ajal jõuti uue ehitusjoone järgi hoonestada Soo tänava kaks krunti Soo 42 ja 28. Soo 40/Uus-Kalamaja suvemõisa tüüpi hoone (hävinud) ehitati juba 19.saj. tänavaist eemale. Ka nõukogude ajal Soo 30 ehitusel jälgiti uut ehitusjoont. Mitmesajameetrisel lõigul Soo t. 28 ja 42 vahel on vanal tänavaäärsel ehitusjoonel säilinud vaid kaks vana hoonet, ühel neist juba õhuvahetust takistavad plastaknad ees ja kindlasti on seened sellegi varsti nahka pistnud. Seega on selle tänavalõigu kunagisest 19.saj. miljööst alles vaid riismed.
Loomulikult soovivad krundi hoonestajad saavutada võimalikult suurt ehitusmahtu. Kinnisvaraarendusest loodetav tulu sõltub ju otseselt lubatud ehitusmahust, mis omakorda sõltub ehitusjoone asukohast. Seetõttu ongi arendaja haaranud kinni võimalusest just tänavakoridori ennemuistset ahtust erakordseks "miljööväärtuseks"nimetada.
Eks ta naljakas ole kui ehtsa algupärase arhitektuuri lammutamist ja asendamist uue suurema kaasaegse hoonega "miljöö säilitamiseks" nimetatakse. Asi on muidugi üsna lihtne: Soo 34 krundiomanike erahuvidele kavatsetakse ohvriks tuua terve puiestee arendamine. Kui kavakohaselt valmis ehitatud puiesteel piirduks lumekoristus sõiduteelt lume haljasribale või jalgrattateele sahkamisega, siis vanaaegsel kitsal tänaval tuleb lumi sõiduteelt ära vedada ja see läheb aasta-aastalt üha kallimaks.
Ilma haljasribadeta tänavatel tuleb maksumaksjal tasuda tegelikult ka kõnniteedelt pärit lume äraveo eest, sest kojamehed lükkavad selle salaja tänavale. Heakorra eeskirjade kohaselt lund läbi värava oma krundi taganurka kelgutada on ju erakordselt vaevarikas ja ise ausalt äravedu korraldada on väga kulukas. Täna kulub Tallinnas lume äraveole pool miljonit krooni päevas ja sahkamisele teine pool miljonit.
Nagu öeldud, jääks kavakohaselt moderniseeritud tänavatel kogu äraveo raha alles, sest haljasribale sahatud lumi võib seal kevade sula oodata. Kuid linnaplaneerijad kujutlevad, et Tallinna talvistel tänavatel kappavad hobused ja eeslid ning sahisevad saanid-reed ja pole mingeid parkivaid sõidukeid. Seetõttu pole ohus mitte ainult Soo tänava puiesteena väljaehitamise kava, vaid kümned teised sarnased tänavate kaasajastamise kavad.
Kas vaatame tuimalt pealt ja maksame kinni?
Autor: Jaan Sotter, arhitekt ja muinsuskaitsja Kalamajast
Artikkel avaldunud: Postimees, 17.12.2010
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar