Mõtisklus poliitikast ja kodanikuühiskonnast
Mind seob Põhja-Tallinnaga pea pool elu ja hulk kogemusi. Esimene suurem linnaosale suunatud algatus oli allkirjade kogumine Bekkeri 
naftasadama vastu ja siis tuli peagi koos Pelgulinna Seltsiga veetud aktsioon Stroomi parkmetsa kaitseks.
Bekkerisse naftasadamat ei tulnud ja Stroomi mets on alles, ehkki linna üldplaneering näeb endiselt ette autotee rajamise läbi metsa. Tõsi, lähiaastatel see kava ilmselt käiku ei lähe.
Aga miks heietada vanust asjust, lahkuv 2010. aasta vajab kokkuvõtmist. Põhja-Tallinnas on palju rõõmustavat. Eeskätt on Kalamaja ja Pelgulinna puitasumites keema löönud iselaadselt ergas elu, mis annab märku soovist hoida miljööväärtuslikku keskkonda ja üheskoos midagi ära teha.
Ärkav kodanikuühiskond võtab üha enam enda kanda need rollid ja ülesanded, millega linnavalitsus ja volikogu poliitikud ei ole siiani toime tulnud. Võtame planeeringute menetlemise. Varem saatis seda tihti „ebakompetentne üksmeel” ja kodanike sekkumatus. Nüüd saadab seda Telliskivi Selts ning miljööteadlike ehitusmääruste olemasolu. Seltsi esindaja on nüüd ka halduskogu maakomisjonis.
Põhja-Tallinna üldplaneering annab ainet mõtisklemiseks. Millist linna me tahame? Aastaid kestnud industriaalne arenguversioon on nüüd muutunud kinnisvaraomanike unistuseks tiheasustatud city’st. Jutud Paljassaare täitmisest kõrghoonetega, Sitsimäe tornist, aga ka Merimetsa ja Hipodroomi arendustest või Balti jaama turu täiehitamisest on selle mõtteviisi viljad.
Kuid kust tulevad Põhja-Tallinna mitmed kümned tuhanded uued elanikud? Sellist kasvu ei eelda Eesti demograafiline seis, samuti ei oota me suurt immigratsioonilainet. Minu arust on just praegu õige aeg saavutada murrang mõtteviisis.
Põhja-Tallinn on säästlik, miljööväärtuslik elukeskkond. Siin on hinnalised vanad puitasumid, mida piirab mitte üleliia tihe kortermajade vöönd. Kopli kaubajaama kasutus on vähenenud sedavõrd, et sellest võib tulevikus saada Pelgulinna ja Kalamaja ühendav roheala. Ka Paljassaar ja Stroomi mets tuleb korda teha ning uushoonestusele seada realistlikud piirid. Kõige loomulikum elanike juurdekasv on see, et siia asunud noortel peredel on lapsed.
Seni on kodanikuinitsiatiiv olnud kaitseasendis ja tõrjunud ülepaisutatud projekte. Nüüd tuleb anda visioon rohelisest linnaosast, et lõpeks õhulosside ehitamine.
Kuid siin tekib järgmine küsimus: milline on poliitiline võimekus nende eesmärkide saavutamiseks? Asumiseltsid määratlevad end mõistetavalt mittepoliitiliste organisatsioonidena. Samas on mitmed erakonnad ja poliitikud olnud huvitatud koostööst, kuid kindlasti ka Telliskivi Seltsi ümber tekkinud aupaistest. Kõrvale on jäänud ehk üksnes Keskerakond. Kummati on aga just nendel kõige enam mandaate linnavolikogus – tõsi, mitte tänu Kalamaja ja Pelgulinna, vaid pigem tänu Kopli ja Pelguranna häältele.
Järelikult ei ole asumiseltside hääle kuulda võtmine kuidagi tagatud. Toon näite. Linnavalitsus tuli 2010. aasta kevadel ootamatult välja kavaga muuta Kalamaja tasuliseks parkimisalaks. Kodanikuinitsiatiiv peatas selle, aga mitte tänu linnavalitsuse mõistvale suhtumisele, vaid sellepärast, et probleemile koondus üle-eestiline tähelepanu ja jant muutus piinlikuks. Uue meedia võimaluste kasutamine ning facebook’is kiirelt liitunud kahe ja poole tuhande liikmeline infokeskkond oli midagi, millega võimupoliitikud ei arvestanud. Lisaks hakkasid kohalikud elanikud ise majast majja küsitlust korraldama. Ja see tõi murrangu.
Kõige praktilisem küsimus on see, kuidas saavutada tark dialoog. Kui kodanikuinitsiatiiv poliitika rolle üle võtab, siis on see tervitatav ning vastab poliitika olemuslikule mõttele. Ta ei saa seda teha üksnes eitusega ja millegi vastu allkirju kogudes – seda on Põhja-Tallinnas korduvalt tehtud –, vaid eeskätt positiivse programmiga. Teiselt poolt peab poliitiline tasand vastu tulema, et olla sellise programmi jaoks mõistev ja avatud.
Lõpuks on just vabatahtlik tegevus see, mis ühiskonda kõige paremini edasi viib. See on kõige odavam ja samas tagab inimeste omavaheline suhtlus igas mõttes turvalisema elukeskkonna. Ja seda me tahame!
Autor: Andres Herkel, Põhja-Tallinna halduskogu liige
