Savisaare tegu on äärmiselt vastik, kuid mitte ootamatu.
Kui E. Savisaare ja Keskerakonna valimiskäitumine vertikaalsele ajateljele jaotada, siis on seda alati iseloomustanud piiride kompimine, köietants lubatu ja lubamatu piiril ning näkkuirvitamine ühiskonnas eetikanorme tähtsaks pidavale seltskonnale. 
Varasemates kampaaniates kaitses poksikinnastatud E. Savisaar oma valijate õigusi ning põrnitses tallinlasi hiigelsuurtelt välireklaamiplakatitelt, et nood end tema pilgu all putukatena tunneksid. Kust ja mis meetoditega raha tuli, ei tea, aga ikka paistis seda konservatiivsegi kokkuarvestamise korral enam kasutuses olevat kui avalikkusele öeldi.
Ajalukku läksid 2005. aasta kohalikud valimised, kui tuldi välja K-kohukesega, murdes nii selleks ajaks erakondadele kehtestatud välireklaami keeldu. Kõik said aru, et kohukese ja Keskerakonna logod on sarnased, aga sinnapaika see õiguslikus mõttes jäi. E. Savisaar üksnes nautis talle skandaaliga osaks saanud tähelepanu. Kõlama jäi signaal: ma võin kõike, ükski piirang Keskerakonna jaoks Eesti ühiskonnas ei kehti.
Sama kordus reljeefselt 2009. aasta kohalikel valimistel. Seekord pärssis Keskerakonda välireklaami keelu kõrval ka rahaliste vahendite nappus. Selles olukorras võeti häbenematult kasutusele administratiivressurss ehk rahva raha. Tallinna linn reklaamis E. Savisaare poolt jagatavaid küttepuid ja kartuleid. Rootsis poleks tõenäoliselt nii käituva erakonna poolt hääletatud, aga Lasnamäel hääletati ja pealegi suurearvuliselt.
Keskerakonna kampaaniates kasutatud raha tegelik hulk ja päritolu on varemgi paljusid kukalt kratsima pannud. E. Savisaare meetodid on õõnestanud ühiskonna arusaamist headest tavadest. Nüüd, Venemaalt rahakerjamisega vahele jäädes, on mindud oluliselt kaugemale. Tegemist on Eesti julgeolekut ja rahvuslikke alusväärtusi kõigutava sündmusega.
Kuid asetagem E. Savisaare tegevus korraks n.-ö. horisontaalteljele, vaadeldes Vene mõju avaldumist kogu endise Nõukogude Liidu ruumis. Enamikus riikides on see äärmiselt selge ning mõjutab või on enamasti mõjutanud maa juhtkonda. Erandid on Eesti, Läti, Leedu ja alates 2004. aastast Georgia.
Kas mäletame Leedu presidenti Rolandas Paksast? Ta tuli võimule 2003. aasta talvel ja lahkus järgmise aasta kevadel pärast äärmiselt kurnavat sisepoliitilist kriisi. Ei meenu ükski teine Euroopa riigipea, kes oleks lahkunud parlamendis avaldatud umbusaldusega. Ja milles Paksast süüdistati? Tema valimiskampaaniat oli rahastanud Borissovi-nimeline mees, kel nähti seoseid Vene maffiaga. Paksas andis Borissovile põhiseadusvastaselt kodakondsuse. Paksase kampaaniat juhtinud PR-firmal nähti seoseid Vene luurega. Ja nii edasi. Kummati selgub, et Savisaar küsis venelastelt mitu korda rohkem kui Paksas kunagi sai.
Rääkida võiks ka kunagisest Leedu ministrist Uspaskihhist, aga ka transiidiäri hävitavast mõjust Läti sisepoliitikale ning Ventspilsi endise linnapea Aivars Lembersi puhul üleval olnud süüdistustest.
Savisaar jäi vahele enne, kui Vene raha kohale jõudis. Võib-olla tahtnuks Vene eriteenistused endale osavamat ja paremat mõjuagenti Eestis, aga nüüd läks viltu. Pole aga kahtlust, et katsed Eesti sisepoliitikat mõjutada on algusest saati kestnud ja jätkuvad ka tulevikus. Isegi pärast seda, kui KAPO ülevaates kirjeldatud E. Savisaar poliitikast lahkub.
Autor: Andres Herkel, Põhja-Tallinna halduskogu liige
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar