Kevad Pelgulinnas

Äärelinna kevadekuulutajateks on ikka olnud kassikusehais ja kõik see, mille päike lume alt päevavalgele toob. Sel kevadel on Pelgulinna tänavatest saanud tõelised “miiniväljad” (miin – tänaval vedeleva koeraväljaheite nimetus slängis) - kuna lumerohkus nihutas talvel kõnni- ja sõidutee piire märkimisväärselt, on koerte väljaheidetest reostamata rada üpris raske leida.

Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskiri kohustab loomapidajat järgima sanitaar- ja hügieeninõudeid, sh koristama oma looma väljaheiteid. Küllap on enamikule koeraomanikest saanud harjumuseks kõikvõimalike üleriiete taskutes ohtralt kilekotte kanda, mida vajadusel oma lemmiku tagant koristamiseks kasutada. Probleem tekib aga siis, kui on vaja kotikesest vabaneda. Prügikastid asuvad küll Kolde puisteel, bussipeatustes ja mänguväljakutel, kuid mängivate laste ja bussi ootavate inimeste vahel haisvast pakikesest vabanemiseks koeraga trügida on ebaviisakas. Koerakaka kotikesega mööda linnatänavaid jalutada ja haisutada on aga lugupidamatu kaaskodanike suhtes ja endalegi ebameeldiv. Küllap ongi prügikastide vähesus üheks põhjuseks, miks paljud koeraomanikud oma loomade tagant lihtsalt ei korista ja teisi inimesi “miinide” vahelt radu sunnivad otsima.

Teiseks põhjuseks on kindlasti nende lemmikloomapidajate ükskõiksus, kes ei peagi vajalikuks oma ümber puhtust hoida, aga seadused on kohustuslikud kõigile. Tänastel kevadeootusest pakatavatel tänavatel oma koeraga teiste koerte sõnnikus jalutades tundub küll, et seadusejärgijad on pigem erand kui reegel. Ometigi on meil munitsipaalpolitsei, kelle ülesanne ongi eeskirjadest kinnipidamist nõuda, ja suur hulk töötuid, kellele rakenduse leidmise on linnavõim enesele prioriteediks seadnud. Sotsiaalsete töökohtade loomisel tasuks mõelda ka selliste tegevuste peale, mis aitaks meie linna puhta ja elamiskõlblikuna hoida. Inimeste mõttemaailma muuta ei ole kerge, aga kui hoolimatus eest tuleb hakata trahvimaksmiseks rahakoti raudu avama, võib siiski midagi muutuda.

Loodetavasti jõuab ükskord kevad äärelinna ka positiivsemas võtmes.

Autor: Marlen Pruunlep, Põhja-Tallinna halduskogu liige, Pelgulinna elanik

Ja tõusis päike väikese põiktänava kohale...

Kusjuures pimedal ajal, mis iseenesest on ju veider, aga tõesti uue kasiino katusel säravad tuled piiluvad kardinate vahelt ka öösel kui suvised päikesekiired. Ja paitavad oma valgusesäraga vaevalt viiekümne meetri kaugusel olevat lasteaeda.

Linnaisade hoolitsust võiks ju lausa liigutavaks lugeda, ilmselt ei ähvarda nende tulede kustumist miski ja õnnetu või mine tea õnnelik äärelinna elanik saab ka pimedate sügisööde ajal turvaliselt oma raha kasiino altarile viia. Muidu tuleb pimedas mõni pätt ja võtab niisama raha ära, labane eks ole.

Kasiino on ikkagi tsiviliseeritud inimestele mõeldud koht ja pügatakse sind ka ikka tsiviseeritult. Raha ka särab ja kätte ei saa, aga mudases soos sumpamisest oleme pääsenud. Meie õnnetud esivanemad, muistsed eestlased, kes lolli peaga laukasse hüppasid, nähes seal virvatuledes säravaid münte pidid enne piinarikast lõppu ikka hulga hullu vaeva nägema.

Mis muidugi on lausa superhea, see on uue kasiino asukoht, viskad lapse üle tee lasteaeda ja ise kasiinosse. Kodus võib ju külm ja pime olla, aga kasiinos on hea ja soe ja kärbsed ei sega. Ikkagi kultuurne koht, mis siis, et välja tulles võib reaalsuse kohaletulemine katuse ära viia ja mõni nõrganärviline illusiooni veelgi rikkudes midagi koledat enda või omastega korda saadab. Statistiliselt neid palju ju pole. Vaba ettevõtlus on üks ütlemata tore asi, kuid kui vaba ta siis olema peaks.

Mängukire rahuldamine, tegelikult oleks siis ikkagi aus ka teiste kirgede rahuldamised legaliseerida, mis sest et eeltoodu justkui viisakam ja ontlikum tundub, teised tahavad ka! Mäng – mäng – mäng on väikese inimese töö, armas lauluke, kuid kui mäng on suure inimese töö, mis siis saab. Pole probleemi, kui kellestki saab näiteks pallur, kuigi iseenesest on see koomiline kui hulk mehi või naisi ühe palli pärast rabelevad. Aga noh mängivad – teistel tore vaadata ja raha kulub suhteliselt vähe. Kui kellestki saab kasiinomängur, siis enam nii tore ei ole, vähemasti suuremal hulgal mängijatest ja eriti kodustel „kaasamängijatel“.

Mulle tundub, et meie põhjanaabrid on oma kasiinonduse teisiti üles ehitanud, mängida saab ja raha kasutatakse erinevate heategevusprojektide elluviimiseks ja selleks on mingisugune ühiskondlik kokkulepe. Mitte ei tea, kas äkki on targemad või sotsiaalsemad ja solidaarsemad. Kuniks meie sellisele tasemele kasvame on meie kultuuritempliks Kasiinod, eriti muidugi sellises kultuurivaeses pimeduses kompavas linnaosas, nagu Kopli oma töötute ja vaeste ja kodututega, oma auklike tänavate ja kõige muuga ja kellegi koolipapa unistusega kasiinosaarest.

Jätan seekord lõpetuseks linna juhtiva keskerakonna tulihingelise kasiinovastase Max Kauri sütitavad sõnad:
"Peaks kindlalt vastu seisma kasiinoäri ohtlikule levikule pealinnas. Tuleb panna piir kasiinoärikate ülbele käitumisele, kes avavad oma ebaeetilise tegevuse otse linnaosavalitsuse, riigisideasutuste Eesti Posti, sotsiaal-, õppe- ja lasteasutuste läheduses."

KESTVAD KIIDUAVALDUSED - KÕIK TÕUSEVADPÜSTI - HURRAA! JA AVAME UUE KASIINO NIIDI PÕIGIS KOHE LASTEAIA VASTAS.


Autor: Raivo Kokser, Põhja-Tallinna elanik

Foto illustratiivne. Foto pärit portaalist uudised.err.ee

Lumi ja linnaplaneerimine

Tänavune lumerohke talv on õige aeg lumekoristamise parema korraldamise peale mõtlemiseks. Kõik vead ja kitsaskohad on selgemini näha kui kunagi varem. Viimasel kümnendil polnud Tallinnas eriti lund ja enne seda polnud eriti autosid.

Linnaplaneerijad oskasid juba autodeajastu koidikul, 19.sajandi lõpul ette näha tulevast tihedat liiklust ja sellest tulenevat lume koristamise vajadust. Kuni hobuste veetud saanid linnatänavail libisesid, oli lumevaesemal talvel soovitav lumi kõnniteelt tänavale lükata. Ratastega transport eeldas suisa vastupidist tegevust.

Majaomanikel keelati lund kõnniteelt tänavale lükata ja moodsaid tänavaid hakati planeerima kas ühe või koguni kahe lumeladustusribaga. Kõnnitee nihutati hoonetest kaugemale ka ohutuse tagamiseks, sest mida kõrgemaks muutusid hooned, seda ohtlikumaks muutus katuselt aeg-ajalt paratamatult varisev lumi ja jää. Jalakäijate viimine sõiduteest eemale on mõistlik liiklusohutust ja õhusaastet silmas pidades.

Autodeajastu linnatänav on peamiselt kolme tüüpi planeeringuga:

a) haljasriba eramaal ehitiste ja kõnnitee vahel. Näiteks Saue tänav veel hiljuti;

b) kõnnitee ehitiste kõrval ja haljasriba lume ladustamiseks kõnnitee ja sõidutee vahel linna maal. Näiteks Telliskivi ja Vabriku tänavad;

c) haljasriba kõnniteelt lume koristamiseks eramaal ehitiste ees ja teine laiem haljasriba kõnnitee ja sõidutee vahel linna maal sõiduteelt lume koristamiseks. Näiteks Vancouveri linna kõik äärelinna elurajoonid, ehkki seal sajab lund haruharva. Tänav võib olla mõlemalt poolt eelmainitud planeeringuga või ainult ühelt poolt.

Vanas Euroopas ei saanud olemasolevaid linnu alati ümber ehitada ja muruplatsidega laiemad tänavad rajati peamiselt äärelinnadesse. Põhja-Ameerikas on kahe haljasribaga planeering valdav ka neis paigus, kus lund üsna harva oodata on. Esialgu lubati eesaedu piirata hõreda, lume läbiviskamist võimaldava piirdega kuid sajandi teisel poolel (sageli alates 1930-test) lubati vaid 15-20 cm kõrgust murupiirajat.

Vanasti oli iga paari kvartali kohta üks laste mänguväljak, mida sai vajadusel lume ladustamiseks kasutada, tehes seda laste kelgumäe kujul.
Tallinna viimane ehitusbuum ja linnaplaneerimise taasõppimine leidis aset juhuslikult üsna lumevaestel kümnenditel ja nii hakatigi tsaari- ja eestiaegseid muruplatse lihtsalt tarbetuteks iluasjadeks pidama. Isegi paljud arhitektid ei osanud haljasribade tegelikku otstarvet ära arvata, ammu siis värsked majaomanikud. Nii hakatigi oma püha eraomandust kõrgete ja tihedate plankudega piirama unustades lumekoristuse vajaduse-kohustuse sootuks. Kui kõrge plangu taha on lund visata küll raske, aga siiski võimalik, siis mehhanismidega seda sealt kätte saada on võimatu. Ometi on paljudel majaomanikel hädavajadus lumi enne ära vedada, kui see keldriakendest sisse sulab.

Eesti Energia unustas lume esinemise ja paigutas haljasribadele elektri liitumis- ja transiitkilpe, mis segavad lume koristamist mehhanismidega. Ka linnavõim ei teinud esialgu omavoliliselt kerkivaid tarasid märkama ja sel sajandil asus isegi kõnniteeäärseks planguehituseks lubasid andma ning vastavat tegevust lubavaid detailplaneeringuid kehtestama. Lumepuudus pühkis mälestuse põhjamaisest moodsast tänavast täielikult ära.

Õnneks teistes Eesti linnades, kus eramajad säilisid nõukogude ajal ka kesklinnas, ei olnud kogu linnaehituse ABC veel ununenud ja vähemasti vanu haljasribasid ei tarastatud. Tänavune lumeuputus peaks ka pealinna võimudele ja planeerijatele vana tarkuse meelde tuletama, ehkki võib arvata, et inimlik soovimatus oma vigu tunnistada seda takistab.

Majaomanikudki peaksid lõpuks aru saama, et neil endil ja nende külalistel ning vahel ka kutsutud kiirabiautol on vaja maja ees parkida ja mõistlikum on oma isiklik muruplats kojamehe lumelabidale taas kättesaadavaks teha. Ja ehk mõtleb nii mõnigi töötu majaomanikele lume äravedamisteenust pakkuma hakata.

Siiani on küll veel nii, et kommunaalametnik kirub majaomanikke, kes lund loata sõiduteele lükkavad ja majaomanik kirub linnavõimu, kelle palgatud sahk parkimist takistava lumevalli neile tagasi lükkab. Töötu buldooseriomanik kirub kurba saatust.

Ettepanek on koostada direktiiv, mis paneks Linnaplaneerimisametile kohustuse muuta oma tegutsemine põhjamaisemaks sõna otseses mõttes. Täna toimivad kõik asutused oma olemasolevate instruktsioonide järgi ja lund on mainitud vaid Kommunaalameti põhikirjas. Eesti riigi taasülesehitamise ajal oli lund vähe ja nii see unustusse jäi.

Autor: Jaan Sotter, Põhja-Tallinna halduskogu liige

Fotol Rohu tn.

Põhja-Tallinna osakonna kandidaadid Tallinna üldkogul

IRL Tallinna piirkonna üldkogu toimub 9.märtsil algusega 18.00 Rahvusraamatukogus. Põhja-Tallinna osakonnast on mitmeid aktiivseid kandidaate, keda tutvustada soovime.

OLAVI-JÜRI LUIK - piirkonna juhatuse ja erakonna volikogu liikmekandidaat

Olen 36-aastane 2 lapse isa. Töötan finantssektoris (kindlustus) tippjuhina. Õpin samas Tartu Ülikooli doktorantuuris (õigusteadus).

Olles viimased 2,5 aastat IRL Põhja-Tallinna osakonna esimees ja viimasel üldkogul valitud revisjonikomisjoni liige leian, et me peame seisma selle eest, et erakonna administratiivne struktuur peab olema tugev ja tulevikule orienteeritud. Me peame erakonnas austame üksteise seisukohti, kaitseme head valimistava ja kõigi sisemiste protseduuride puhtust.

Oluline on toetada osakondade, piirkondade, kõigi liikmete ja liikmeühenduste teotahet. Otsustavalt tuleb vastu seista nn „hääletusmasinat“ toetavale ideoloogiale, mis tugineb „poliitbroilerite“ edutamisel - hüpoteetiline näide "KOV valimistel 50 häält ja erakonna sisevalimistel 1000 häält", ei kinnita mitte inimese head tööd vaid ebademokraatliku hääletusmasina toimimist.

Uute liikmete juurdeleidmist tuleb tervitada, kuid samas tuleb jälgida nende vastuvõtmisel erakonnasiseseid kokkuleppeid. Suunatud demokraatial ei ole kohta meie erakonnas. Tugev siseopositsioon on märk elujõulisusest ja seda tuleb austada, mitte maha suruda. Nii, nagu me eeldame kohtutelt ja muudelt riigiasutustelt ausust ja läbipaistvust, nii peab olema aus ja läbipaistev ka erakonna siseorganite tegevus (aukohus, revisjonikomisjon, erinevad juhatused jne).

KAAREL OJA - erakonna volikogu liikmekandidaat

Töötan neljandat aastat Teatris NO99 tegevjuhina. Lisaks olen Eesti Kultuurkapitali nõukogu liige ja seega julgen öelda, et olen meie kultuurieluga ja –poliitikaga võrdlemisi hästi kursis.

Näen kurbusega, kuidas Eesti riigis on puudu arusaamisest, et kultuur ei ole mingi ripatsina eksisteeriv kõrvaline nähtus, pehme väärtus või aseaine. Tuleb aru saada, et see ongi meie riigi, ühiskonna ja olemasolu tuum ning mõte, meie identiteedi ja enesemääratlemise alus.

Ja samamoodi tuleb mõista, et meie kultuur ei ole pelgalt laulupidu, rahvariided ning rahvusromantiline luule. Kaaseagne tants, räpp, mis on kirjutatud keeleseadusega vastuoluliselt ning autorifilmid on samaväärsed. Ka kultuur on protsess, mis peab liikuma omasoodu, sest see, mis on täna avangard, on homme peavool.

ANDRES HERKEL - piirkonna juhatuse liikmekandidaat

Valige julgelt Põhja-Tallinna kandidaate! Jääb vaid tahta, et Tallinna piirkonna juhatuses valitseks samasugune sisulisus ja mõistatahtmine, nagu me oleme Olavi ja Külliki juhtimisel Põhja-Tallinnas saavutanud.


KÜLLIKI KÜBARSEPP - erakonna volikogu liikmekandidaat

Töötan põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi nõunikuna ning alates möödunud aasta novembrist olen Põhja-Tallinna osakonna aseesimees.

Erakonda astusin 1999. aasta suvel. Mäletan seda hästi, sest mind võeti liikmeks mu koduaias, kus vahetult enne seda oli moodustatud Otepää osakond.

Volikogus tahan tegeleda erakonna põhikirja ning sidususe küsimustega.


RAIMO JÕGEVA - piirkonna juhatuse ja erakonna volikogu liikmekandidaat

Olen sündinud 1946. aastal. Ametlilt olen Eesti Korteriühistute Liidu Tallinna ja Harjumaa büroo juhataja.

Lõpetasin Eesti Mereakademia Merekooli laeva raadioside ja navigatsiooniseadmete erialala. Õppisin Kalalaevastiku Balti Riiklikus Akadeemias. Olen olnud 15 aastat meremehena kaugsõidu laevadel raadiojaama ülema ametis. Lisaks olen töötanud kaubanduses ja kultuurivaldkonnas ning üle 20 aasta eraettevõtluses.

Minu soov on, et riik rohkem toetaks korteriühistuid energiasäästu tagamisel ja looks reservfondi makseraskustesse sattunud ühistute abistamiseks.


Tule kindlasti kohale, sest kui Sina ei tule, siis otsustavad Sinu eest teised!