Linnaplaneerijad oskasid juba autodeajastu koidikul, 19.sajandi lõpul ette näha tulevast tihedat liiklust ja sellest tulenevat lume koristamise vajadust. Kuni hobuste veetud saanid linnatänavail libisesid, oli lumevaesemal talvel soovitav lumi kõnniteelt tänavale lükata. Ratastega transport eeldas suisa vastupidist tegevust.
Majaomanikel keelati lund kõnniteelt tänavale lükata ja moodsaid tänavaid hakati planeerima kas ühe või koguni kahe lumeladustusribaga. Kõnnitee nihutati hoonetest kaugemale ka ohutuse tagamiseks, sest mida kõrgemaks muutusid hooned, seda ohtlikumaks muutus katuselt aeg-ajalt paratamatult varisev lumi ja jää. Jalakäijate viimine sõiduteest eemale on mõistlik liiklusohutust ja õhusaastet silmas pidades.
Autodeajastu linnatänav on peamiselt kolme tüüpi planeeringuga:
a) haljasriba eramaal ehitiste ja kõnnitee vahel. Näiteks Saue tänav veel hiljuti;
b) kõnnitee ehitiste kõrval ja haljasriba lume ladustamiseks kõnnitee ja sõidutee vahel linna maal. Näiteks Telliskivi ja Vabriku tänavad;
c) haljasriba kõnniteelt lume koristamiseks eramaal ehitiste ees ja teine laiem haljasriba kõnnitee ja sõidutee vahel linna maal sõiduteelt lume koristamiseks. Näiteks Vancouveri linna kõik äärelinna elurajoonid, ehkki seal sajab lund haruharva. Tänav võib olla mõlemalt poolt eelmainitud planeeringuga või ainult ühelt poolt.
Vanas Euroopas ei saanud olemasolevaid linnu alati ümber ehitada ja muruplatsidega laiemad tänavad rajati peamiselt äärelinnadesse. Põhja-Ameerikas on kahe haljasribaga planeering valdav ka neis paigus, kus lund üsna harva oodata on. Esialgu lubati eesaedu piirata hõreda, lume läbiviskamist võimaldava piirdega kuid sajandi teisel poolel (sageli alates 1930-test) lubati vaid 15-20 cm kõrgust murupiirajat.
Vanasti oli iga paari kvartali kohta üks laste mänguväljak, mida sai vajadusel lume ladustamiseks kasutada, tehes seda laste kelgumäe kujul.
Tallinna viimane ehitusbuum ja linnaplaneerimise taasõppimine leidis aset juhuslikult üsna lumevaestel kümnenditel ja nii hakatigi tsaari- ja eestiaegseid muruplatse lihtsalt tarbetuteks iluasjadeks pidama. Isegi paljud arhitektid ei osanud haljasribade tegelikku otstarvet ära arvata, ammu siis värsked majaomanikud. Nii hakatigi oma püha eraomandust kõrgete ja tihedate plankudega piirama unustades lumekoristuse vajaduse-kohustuse sootuks. Kui kõrge plangu taha on lund visata küll raske, aga siiski võimalik, siis mehhanismidega seda sealt kätte saada on võimatu. Ometi on paljudel majaomanikel hädavajadus lumi enne ära vedada, kui see keldriakendest sisse sulab.
Eesti Energia unustas lume esinemise ja paigutas haljasribadele elektri liitumis- ja transiitkilpe, mis segavad lume koristamist mehhanismidega. Ka linnavõim ei teinud esialgu omavoliliselt kerkivaid tarasid märkama ja sel sajandil asus isegi kõnniteeäärseks planguehituseks lubasid andma ning vastavat tegevust lubavaid detailplaneeringuid kehtestama. Lumepuudus pühkis mälestuse põhjamaisest moodsast tänavast täielikult ära.
Õnneks teistes Eesti linnades, kus eramajad säilisid nõukogude ajal ka kesklinnas, ei olnud kogu linnaehituse ABC veel ununenud ja vähemasti vanu haljasribasid ei tarastatud. Tänavune lumeuputus peaks ka pealinna võimudele ja planeerijatele vana tarkuse meelde tuletama, ehkki võib arvata, et inimlik soovimatus oma vigu tunnistada seda takistab.
Majaomanikudki peaksid lõpuks aru saama, et neil endil ja nende külalistel ning vahel ka kutsutud kiirabiautol on vaja maja ees parkida ja mõistlikum on oma isiklik muruplats kojamehe lumelabidale taas kättesaadavaks teha. Ja ehk mõtleb nii mõnigi töötu majaomanikele lume äravedamisteenust pakkuma hakata.
Siiani on küll veel nii, et kommunaalametnik kirub majaomanikke, kes lund loata sõiduteele lükkavad ja majaomanik kirub linnavõimu, kelle palgatud sahk parkimist takistava lumevalli neile tagasi lükkab. Töötu buldooseriomanik kirub kurba saatust.
Ettepanek on koostada direktiiv, mis paneks Linnaplaneerimisametile kohustuse muuta oma tegutsemine põhjamaisemaks sõna otseses mõttes. Täna toimivad kõik asutused oma olemasolevate instruktsioonide järgi ja lund on mainitud vaid Kommunaalameti põhikirjas. Eesti riigi taasülesehitamise ajal oli lund vähe ja nii see unustusse jäi.
Autor: Jaan Sotter, Põhja-Tallinna halduskogu liige
Fotol Rohu tn.
1 kommentaar:
Miks neid kommunaalametnikke tööle ei rakendata? Neid võisk lumekoristusel rakendada. Sõidavad soojas bussis muudkui. Aga muidu ei jääks nad linnalstele silma ka, et täita KE reklaamikampaaniat?
Postita kommentaar