IRL Põhja-Tallinna osakond: Oleme vastu uute elamuplaneeringute algatamisele Merimetsa-Stroomi piirkonnas

Pressiteade

Isamaa ja Res Publica Liidu Põhja-Tallinna osakond on vastu uute elamuplaneeringute algatamisele, mis puudutavad Merimetsa-Stroomi piirkonda. Tegemist on unikaalse rohealaga, mis on oluline kohalikele ja kogu Tallinna linnale.

Põhja-Tallinna halduskogu liikme Andres Herkeli sõnul tuleb lõpuks panna piir unikaalse roheala täisehitamisele. "Praktiline küsimus on see, kes korrastab metsa ja seisab selle kaitsmise eest. Tänaseni käib palli veeretamine linna ja riigi vahel," ütles Herkel.

Põhja-Tallinna osakond on arvamusel, et planeeringutega on metsa koormus suurenenud maksimaalse piirini, samuti ei ole tagatud metsa piiri säilimine.

"Põhja-Tallinna halduskogus on Merimetsa-Stroomi piirkonna nukra olukorra teemapüstitus üleval. Pärast suve on halduskogul plaanis metsaala kaitset arutada ja anda omapoolsed seisukohad, " lisas Herkel.

IRL Põhja-Tallinna osakonna esimehe Olavi-Jüri Luige sõnul on murettekitav, et linnavõimud pole suutelised pidama dialoogi kohalike elanikega. "Paar aastat tagasi korjas Pelgulinna Selts metsa kaitseks üle 6500 allkirja. Paraku pole selts tänaseni saanud selgeid vastuseid metsa tuleviku kohta. Peame oluliseks kodanike arvamuse kuulamist ja sellega arvestamist".

Luige sõnul jääb mulje, et linna huvi on pigem esindada ärimehi ja mitte arvestada kohalike elanikega. "Sellise suhtumise tagajärjeks on pidevalt rahulolematud kodanikud, kel kaob motivatsioon ümbritsevat linnaruumi hoida," lisas Luik.

Stroomi mets vajab päästmist!

Põhja-Tallinna pärl on Stroomi mets, ametlikult Merimets. See pole üldse kaugel Kesklinnast ja siinsamas on ka Haabersti ning Kristiine, kust käivad tuhanded elanikud metsas ja rannaalal sportimas, pere või sõpradega jalutamas ja loodust nautimas. Stroomi on kui aastaringne kuurort.

Esimene mure on prügi. Peale grillimist või tšillimist jääb olmeprügi inimestest tihti metsa alla maha ja mõned kummaliselt emad mängivad seal hiljem oma lastega. Tekivad ka ulatuslikud prügikolded, milleni 7.mai koristustalgutel ei jõutud.

Prügiprobleemi saab leevendada suurema hulga konteinerite sinna paigutamisega. Loomulikult peame koputama ka endi ja kaaskodanike südametunnistusele, et mõtlematu lagastamine lõpetataks.

Stroomi mets vajab abi, et olla elujõuline ja pakkuda turvalist keskkonda. Ilma abita võib metsa olukord 20-30 aasta pärast nii palju kannatada, et oleme hindamatust väärtusest ilma.

Esimene mure on prügi. Peale grillimist või tšillimist jääb olmeprügi inimestest tihti metsa alla maha ja mõned kummaliselt emad mängivad seal hiljem oma lastega. Tekivad ka ulatuslikud prügikolded, milleni 7.mai koristustalgutel ei jõutud.

Teine suur risk on tuleohtlikkus. Metsa ääres, rannapoolses küljes on mitu grillimiskohta, kus on märgid, et mujal tuld teha ei tohi. Tegelik vajadus lõkkekohtade järele on vähemalt viis korda suurem.

Seega tuleks turvalisi tuletegemise kohti juurde luua. Metsas on lagedaid alasid, kuhu võiks lõkkeplatse teha. Inimesed on harjunud metsalagendikel käima, kuid siis tehakse tuld omaalgatuslikult ja see on ohtlik.

Looduslikult ohustab metsa soostumine. Kraavid on umbes ja ajavad vett üle ka peale väiksemat vihmasadu. See on halb nii metsa tervisele tervikuna kui ka ebameeldiv külastajatele. Kiiremas korras tuleb ka üle vaadata kraavide olukord ning teha kraavivõrgustik korda.

Metsa ja eriti puude tervislik seisund on halb. Metsal puudub pidev hooldaja. 2009. aasta novembrikuu tormikahjustused on siiani näha. Väidan, et see on ohtlik inimestele, eriti lastele. Samuti soodustab see puuhaiguste teket ja levikut.

Stroomi mets vajab kindlasti metsa- või pargivahti, kes oleks oma ala spetsialist. Tema ülesanne peab olema metsa tervisel silma peal hoida ja seda tervendada. Samuti võiks ta korraldada metsaelu turvalisust üldisemalt.

Mureks on ka üldine turvalisus ehk inimeste poolt loodud ohud nagu röövlid, riiukuked, narkomaanid ja „liputajad". Nii tiheda külastatavusega ja laste mängumaaks kujunenud metsas ei tohiks see mingil juhul nii olla.

On noori, kes end metsas "pilve tõmbavad" või täis joovad ning möödujaid hirmutavad. Lihtsalt lusti pärast. On olemas kohti, kus võivad toimuda teismeliste omavahelised võimumängud, toimub füüsiline piinamine jne.

Vaja on politsei ja/või mupo jalgsipatrulli. Ei piisa sellest, et patrullautoga sõidetakse kõvakattega teedel. Metsas on vaja füüsilist kohalolekut. Samuti saaksid eelpoolmainitud organid silma
peal hoida iseeneslike lõkkekohtade tekitajatel.

Endiselt valitseb teadmatus metsa tuleviku suhtes. See on üks päris vana mure nii paljudele kohalikele kui ka naaberlinnaosade inimestele. Põhja-Tallinna üldplaneering näeb ette Põhjaväila läbiehitamist Merimetsast. Pelgulinna Seltsi poolt on kogutud üle 6500 allkirja, et metsa säilimise eest seista. Selget vastust pole keegi saanud.

Kavandatakse ka uut elurajooni praegusele Hipodroomi alale. Uusarendus tõstab metsa koormust veelgi ja nõuab linnale veel enam pingutusi meile olulise roheala säilitamiseks.

Tuleb tulla vastu elanike tahtele, sest nemad maksavad linnale makse ning loovad sellega linnas elamisväärse ja edumeelse keskkonna. Nad vajavad kohta, kus lõõgastuda ja loodust nautida.

Põhjaväila osas on lahendus olemas. See võiks suubuda Sõle tänavale, mis ehitati juba omal ajal nii lai ja varuga laiendada teed nii, et tulevikus saaks välja ehitatud suurtele koormustele vastav suue Haabersti-Paldiski suunas. Eeldus on juba seegi, et liikluskoormus Kopli poolsaare tööstuse juurde ja tagasi on tunduvalt vähenenud võrreldes möödunud aegadega.

Olen tähelepanekud edastanud Tallinna linnapeale ja Põhja-Tallinna linnaosa vanemale ja halduskogu liikmetele. Loodan saada vastused Stroomi metsa majandamise kava kohta ning asutakse peagi tegudele.

Merimets peab säilima ja ta vajab selleks abi. Põhja-Tallinn on tänu metsale unikaalne koht terves Tallinnas. See on väärtus, mida Põhja-Tallinn ja linn peaksid säilitama koostöös arendajate ja kohalike inimestega.

Lugu avaldatud: Delfi, 19.05.2011 (http://eestielu.delfi.ee/eesti/tallinn/pohja-tallinn/elu/stroomi-mets-vajab-paastmist.d?id=46246837)

Kalamaja tasuline parkimine kohtas ka halduskogu vastuseisu

Täna olid Tallinna Transpordiameti ja inseneribüroo Stratum esindajad Kalamaja tasulise parkimisala ettepanekuga Põhja-Tallinna halduskogu ees.

Stratumi puhul pani mind sügavalt imestama see, kuidas on võimalik uuringuga kindlaks tehtud eeldustest (päevane parkimistäituvus 34 ja öine 43 protsenti) teha järeldusi tasulise parkimisala kehtestamise poolt. Tõsisemast parkimisprobleemist saab rääkida alles kahekolmandikulise parkimistäituvuse puhul.

Transpordiameti esindaja hr. Siimon andis paljudele küsimustele pisut ebalevaid vastuseid, kuid tõdes lõpuks, et ühtegi otsust pole tehtud. Tema sõnul tuleb otsustada kompleksselt ja tegelikult võib otsus tulla ka algselt pakutule täiesti vastupidine ehk siis tasulise parkimisala tsooni võidakse näiteks Kotzebue tänava ja Põhja puiestee osas õgvendada.

Selle jutu peale ei jäänud üle muud, kui sõnastada halduskogu otsuse ettepanek - tänada Stratumit tehtud töö eest, võtta aluseks Stratumi poolt pakutud arenguvariant nr 1, mille järgi tasulist parkimisala ei laiendata ning väljendada toetust Telliskivi Seltsi tänases avalduses väljendatud seisukohtadele.

Tuleb tõdeda, et Keskerakonna esindajatest viibisid tänasel halduskogu istungil vaid Andrei Birov ja Vladimir Velman. Viimane andis istungi juhtimise üsna kiirelt üle aseesimees Juskele. Vastuseisu tasulise parkimisala ideest loobumisele ei väljendanud keegi.

Elame, näeme – kas kõik lahenebki tänase otsuse järgi või oodatakse ära valimised, et siis rünnak Kalamaja peale uuesti ette võtta. Linn on planeerinud ebamõistlikus summas parkimistulusid ja parkimisala laiendamise ainus idee näibki olevat raha kogumine, mitte liiklusprobleemide lahendamine.

Toetati ka ettepanekut koostada Kalamaja liiklusskeemi planeering.


Autor: Andres Herkel, Põhja-Tallinna halduskogu liige. www.herkel.net

Kalamaja tasulise parkimise argumendid on hapud

Inseneribüroo Stratum analüüs Kalamaja parkimiskorralduse kohta meenutab mõneti nn. Tagliavini raportit Vene-Georgia sõja kohta. Seda selles mõttes, et ilmselt üritavad erinevad osapooled dokumendis sisalduvaid väiteid enda kasuks tõlgendada. Õieti räägivad väited tasulise parkimisala loomise vastu, aga on üsna läbinähtav, et linnavalitsus üritab kõige kiuste välja lugeda argumendid selle poolt.

Toon esile mõned kujukad tekstinäited uuringust.

„Kuna linna poolt kehtestatud tasuline parkimiskord ei kehti hoovides ja õuedes, siis suureneb otsekohe surve parkida seal. Kuna see aga omakorda mõjutab kohalike elanike elutingimusi ja harjumusi, siis on enamasti ainsaks reaalseks väljapääsuks varustada need suletavate väravate, tõkkepuude ja muude tõkenditega, mis võib olulisel määral kujundada ka asumi elukeskkonda ning väljanägemist. Selles osas võib Kalamaja olukord, tema spetsiifikast lähtuvalt kujuneda isegi keerulisemaks ja valulisemaks kui mõnedes teistes Tallinna asumites, näiteks südalinnas.”

„Samas peab mõistma, et tasulise parkimisala tulud ei kujune eriti suurteks ja olulisteks. See sõltub teataval määral küll parkimiskorralduse detailidest, eelkõige elanike parkimisele tehtavatest soodustustest, kuid samas on ka hädavajalik, et laiendatud parkimisalal toimiks tõhus kontroll, ilma milleta oleks see mõttetu, kuid mis samas nõuab ka kulutusi.”

„On arusaadav, et praegune parkimiskorraldus avaldab teatavat mõju nii tänavate läbilaskevõimele, eriti talvisel perioodil, mil tänavaruum on lume tõttu üsna napp. On mõnevõrra subjektiivne hinnata, kas selline olukord avaldab märgatavat mõju liikluskoormuste jagunemisele asumis. Pigem on töö autorid seisukohal, et see mõju on üsna tagasihoidlik, sest tänavate funktsionaalsusest tulenevalt, ei ole suures osas tegemist transiitliikluseks mõeldud tänavatega, vaid pigem pakuvad need ligipääsuvõimalust hoonetele.”

„Tervikuna ei ole praegu (s.o. 2010. aasta sügisel) terves Kalamaja asumis täheldatavad niivõrd olulised parkimisprobleemid, mis võiksid tuleneda tervikuna parkimiskohtade vähesusest. /---/ Uuring ei kinnitanud hüpoteesi, et päevasel ajal tekitavad Kalamaja tänavatel probleeme mitte-Kalamaja elanikest parkijad, kes näevad seal võimalust vältida Kesklinna tasulise parkimisala krõbedaid tariife.”

„Seega saab peamiseks tasulise parkimiskorra kehtestamise eesmärgiks olla ikkagi parkimise korraldamine ja kontroll ning tasu kogumine.”

„Uuring näitas, et olemasolevas olukorras on parkivatel sõidukitel kahesugune, mõneti erinev mõju. Ühest küljest kujutavad parkivad sõidukid teatud määral liiklust rahustavaid „vahendeid“. Neil tänavatel ja ajahetkedel, kus parkivaid sõidukeid on vähem, suurenevad ka sõidukiirused ja seega ka võimaliku liiklusõnnetuse tagajärjed.”

Novembris tehtud uuringu arvandmed ütlevad, et päevane parkimiskoormus on 34 protsenti ja õhtune koormus 43 protsenti. Sellise koormuse puhul ei saa tegelikult parkimisprobleemist kõneleda.

Seda kõike lugedes tekib küsimus, kuidas ometi saab siit lähtudes esitada soovituse, et tasuline parkimisala on vajalik. Kõik räägib justkui vastupidise järelduse kasuks.

Probleemi võti on see, et Tallinna eelarvesse on parkimistulusid planeeritud mitme miljoni võrra rohkem, kui on praegustes tingimustes võimalik kokku koguda. Transpordiameti korraldatud konkurss parkimise operaatorteenuse osutamiseks aastatel 2011-2014 on seni läbi kukkunud, sest nõue parkimisraha kogumiseks on ebamõistlikult kõrge.

Kui korrata algul toodud paralleeli Vene-Georgia sõjaga, siis käitub linnavalitsus kahtlemata kui agressor ehk teisisõnu – Venemaa. Kalamajalt nõutakse kestvat koormist ehk linnaeelarvesse kirjutatud puudujäägi kinnimaksmist. Või leidub mõnel linnaametlikul mehisust see jant lõpetada ja öelda, et eelarves puuduv raha on raisatud hoopis Tallinna telekanali ja muude tarbetute tegevuste peale?

Autor: Andres Herkel, Põhja-Tallinna halduskogu liige

Pakosta: Lumi ja linn ja Soo tänav 34

Planeeringutes nõutakse äranäitamist, kuhu panna autod ja kuhu voolab vihmavesi. Aga lumi? Ma pole näinud viimastel aegadel ühtegi linnaplaneeringut, mis lumist kliimat mainiks. Ehk on aeg käes nii mõtlemise kui planeerimise muutusteks?

Linnaplaneerimises, eriti detailplaneeringutes tuleb kasuks, kui läbi on mõeldud ruumi kasutamine iga ilmaga. Kuidas saavad inimesed teha oma elu mõnusamaks kuumal suvepäeval? Vanasti planeeriti majad ilmakaarte suhtes nii, et suvel saaks ruume kergesti tuulutada ja päike liiga ei teeks ka põhjaküljes asuvale sahvrile, ning et rõdud jääksid küütleva pealelõunapäikese meelevalda. Talvisele lumele planeeriti linnaruumis kohad, kuhu see tõsta. Aga tänapäeval? "Lumi ja linn" võiks olla urbanistide, linnaplaneerijate, linnamaastiklaste, haljastajate ning arhitektide magistritöö teema, sest lumi on akadeemilistes ringkondades enam unustusse vajunud kui marksistlik filosoofia. Ehitusnormid reguleerivad küll lumekoormust, aga planeeringus ja ehitusprojekti asendiplaanil ei pea näitama, kuhu lund panna. Sõna "põhjamaa" ei seostu eesti keeles enam lumega, vaid poliitikaga. Aga lumi on ennast meelde tuletanud, ja nagu kliimaprofessorid ütlevad, paarikümneks talveks.

Järgnevalt panen siia laiemaks tutvumiseks ühe konkreetse näite, mis mõjutab tegelikult kõiki inimesi, kes Kalamajas elavad või kes sealt Soo tänavat pidi läbi sõidavad. Selle on kirja pannud arhitekt Jaan Sotter ning lugu ilmus Postimehe lugejakirjade rubriigis veidi toimetatud kujul. Siinkohal seesama lugu autori loal veelkord, toimetamata kujul (loe siit). Head lugejad, mida teie arvate?

Autor: Liisa Pakosta, Kalamaja elanik

Herkel: Põhja-Tallinn 2010 ja edasi

Mõtisklus poliitikast ja kodanikuühiskonnast

Mind seob Põhja-Tallinnaga pea pool elu ja hulk kogemusi. Esimene suurem linnaosale suunatud algatus oli allkirjade kogumine Bekkeri naftasadama vastu ja siis tuli peagi koos Pelgulinna Seltsiga veetud aktsioon Stroomi parkmetsa kaitseks.

Bekkerisse naftasadamat ei tulnud ja Stroomi mets on alles, ehkki linna üldplaneering näeb endiselt ette autotee rajamise läbi metsa. Tõsi, lähiaastatel see kava ilmselt käiku ei lähe.

Aga miks heietada vanust asjust, lahkuv 2010. aasta vajab kokkuvõtmist. Põhja-Tallinnas on palju rõõmustavat. Eeskätt on Kalamaja ja Pelgulinna puitasumites keema löönud iselaadselt ergas elu, mis annab märku soovist hoida miljööväärtuslikku keskkonda ja üheskoos midagi ära teha.

Ärkav kodanikuühiskond võtab üha enam enda kanda need rollid ja ülesanded, millega linnavalitsus ja volikogu poliitikud ei ole siiani toime tulnud. Võtame planeeringute menetlemise. Varem saatis seda tihti „ebakompetentne üksmeel” ja kodanike sekkumatus. Nüüd saadab seda Telliskivi Selts ning miljööteadlike ehitusmääruste olemasolu. Seltsi esindaja on nüüd ka halduskogu maakomisjonis.

Põhja-Tallinna üldplaneering annab ainet mõtisklemiseks. Millist linna me tahame? Aastaid kestnud industriaalne arenguversioon on nüüd muutunud kinnisvaraomanike unistuseks tiheasustatud city’st. Jutud Paljassaare täitmisest kõrghoonetega, Sitsimäe tornist, aga ka Merimetsa ja Hipodroomi arendustest või Balti jaama turu täiehitamisest on selle mõtteviisi viljad.

Kuid kust tulevad Põhja-Tallinna mitmed kümned tuhanded uued elanikud? Sellist kasvu ei eelda Eesti demograafiline seis, samuti ei oota me suurt immigratsioonilainet. Minu arust on just praegu õige aeg saavutada murrang mõtteviisis.

Põhja-Tallinn on säästlik, miljööväärtuslik elukeskkond. Siin on hinnalised vanad puitasumid, mida piirab mitte üleliia tihe kortermajade vöönd. Kopli kaubajaama kasutus on vähenenud sedavõrd, et sellest võib tulevikus saada Pelgulinna ja Kalamaja ühendav roheala. Ka Paljassaar ja Stroomi mets tuleb korda teha ning uushoonestusele seada realistlikud piirid. Kõige loomulikum elanike juurdekasv on see, et siia asunud noortel peredel on lapsed.

Seni on kodanikuinitsiatiiv olnud kaitseasendis ja tõrjunud ülepaisutatud projekte. Nüüd tuleb anda visioon rohelisest linnaosast, et lõpeks õhulosside ehitamine.

Kuid siin tekib järgmine küsimus: milline on poliitiline võimekus nende eesmärkide saavutamiseks? Asumiseltsid määratlevad end mõistetavalt mittepoliitiliste organisatsioonidena. Samas on mitmed erakonnad ja poliitikud olnud huvitatud koostööst, kuid kindlasti ka Telliskivi Seltsi ümber tekkinud aupaistest. Kõrvale on jäänud ehk üksnes Keskerakond. Kummati on aga just nendel kõige enam mandaate linnavolikogus – tõsi, mitte tänu Kalamaja ja Pelgulinna, vaid pigem tänu Kopli ja Pelguranna häältele.

Järelikult ei ole asumiseltside hääle kuulda võtmine kuidagi tagatud. Toon näite. Linnavalitsus tuli 2010. aasta kevadel ootamatult välja kavaga muuta Kalamaja tasuliseks parkimisalaks. Kodanikuinitsiatiiv peatas selle, aga mitte tänu linnavalitsuse mõistvale suhtumisele, vaid sellepärast, et probleemile koondus üle-eestiline tähelepanu ja jant muutus piinlikuks. Uue meedia võimaluste kasutamine ning facebook’is kiirelt liitunud kahe ja poole tuhande liikmeline infokeskkond oli midagi, millega võimupoliitikud ei arvestanud. Lisaks hakkasid kohalikud elanikud ise majast majja küsitlust korraldama. Ja see tõi murrangu.

Kõige praktilisem küsimus on see, kuidas saavutada tark dialoog. Kui kodanikuinitsiatiiv poliitika rolle üle võtab, siis on see tervitatav ning vastab poliitika olemuslikule mõttele. Ta ei saa seda teha üksnes eitusega ja millegi vastu allkirju kogudes – seda on Põhja-Tallinnas korduvalt tehtud –, vaid eeskätt positiivse programmiga. Teiselt poolt peab poliitiline tasand vastu tulema, et olla sellise programmi jaoks mõistev ja avatud.

Lõpuks on just vabatahtlik tegevus see, mis ühiskonda kõige paremini edasi viib. See on kõige odavam ja samas tagab inimeste omavaheline suhtlus igas mõttes turvalisema elukeskkonna. Ja seda me tahame!

Autor: Andres Herkel, Põhja-Tallinna halduskogu liige

Kerbo: Linnamaffia

Käes on küll pühade ja rahu aeg, kuid seda perioodi varjutavad erinevad hämarad sündmused linna asjaajamise ja linnapea endaga.

Käesoleval hetkel on Tallinna linnapea endast maalimas pilti kui väikesest lapsest, keda on julmalt ära kasutatud. Teda õhutati kõnelusi rahaküsimiseks Venemaalt. Kes õhutas? Väita, et seda tegi KAPO, on täielik absurd. Sest Savisaar ei ole rumal mees. Küsimus on vaid selles, kes on praeguses loos peamised niiditõmbajad ja jääb mulje, et need tegelased pole pärit mitte tavapärasest vastasleerist.

Edgari enesega seotud skandaal pole aga ainus viimase aja mõrusid sündmusi. Talve ootamatu (taas kord!) tulekuga ei ole suudetud piisavalt hästi toime tulla hiiglase kasvu lumekuhjadega. Need kuhjad varjavad paiguti nähtavust ülekäigukohtadel, takistavad ühistranspordi normaalset liiklemist (Tööstuse tänav!) ja tekitavad peavalu ja ilmselt ka muid valusid inimestele, kes aina suuremate kuhjade otsa uut lund loopima peavad.

Sügisel toimus Põhja-Tallinnas hästi korraldatud lehekoristuskampaania. Minu hinnangul oleks praegu sobilik olnud sarnane lumekoristuskampaania. Ühistud-majaomanikud ajavad oma suured kuhjad kokku, teatavad neist, ja kindlaks määratud päeval viiks linna korraldatud transport need järgemööda ära. Selle asemel et sarnast koostööd korraldada, mille teavituses oleks võinud osaleda ka Telliskivi Selts, ähvardati inimesi, et hakatakse autosid teisaldama. Ehk siis täiesti oskamatu viis asju ajada.

Tööstuse tänaval aga toimub teisigi veidraid asju – kerkivad liiklusmärgid, mille kohta Transpordiametil pole pärast ei kippu ega kõppu kosta ning venitatakse vastamistähtaegadega korteriühistu järelepärimistele ja esitatud vaidele. Loodetakse, et ilmselt ei lähe ühistu kohtusse. Et Eesti inimene taas kord vaikib ja lepib sellega, et kott pähe tõmmatakse.

Samuti ei ole midagi kuulda Kalamaja parkimisuuringust.

Kas selline on linnajuhtimine, mida me oleme oma häältega valimistel tahtnud? Tallinna linnas on tekkinud olukord, kus kuhugi pole kaevata ühegi halva otsuse peale, sest igal pool on ees keskerakondlane, kel on suurepärane ringkaitse säilitamaks oma sooje kohti juhatustes. See ei ole normaalne asjaajamine, mis teeniks linnaelanike huve.

Loodan, et linnapea umbusaldamine linnavolikogus läheb läbi. Ja et omakorda õpiksid valijad, et tuleb minna valima, et mõjutada ühiskonda. Ja miks mitte ise valimistel kandideerida?

Rohkem tegutsemisjulgust uueks aastaks, muutused saavad alguse meist endist!

Autor: Brit Kerbo, Kalamaja elanik