Kuidas halduskogus Põhja-Tallinna üldplaneeringut arutati

18. mail arutas Põhja-Tallinna linnaosa halduskogu oma koosolekul linnaosa üldplaneeringut. Avanenud pilt oli piinlikuvõitu.

Koosoleku juhid näisid üldse mitte pihta saavat toimuvale, ning sestap ulatame siinkohal väikese abikäe väikeste kommentaaridega. Niisiis, millest räägiti ja millest tegelikult oleks pidanud rääkima ühel avalikul omavalitsuse koosolekul üldplaneeringu teemadel.

LAVAKUJUNDUS
Linnaosa valitsuse teise korruse saal on rahvast täis, õhku ei jätku. Aknaid avada ei lubata, sest muidu hakkaks Niine tänava autode lärm koosolekut segama. Arhitektist halduskogu liige Jaan Sotter (IRL) suudab ruumi sisekliimat siiski adekvaatselt hinnata, tõmbab alla rulookardinaid ja paotab aknaid. Inimesi on ohtralt kohal seetõttu, et nädalavahetuse Kalamaja päevade raames nimetas Telliskivi selts eesseisvaid planeerimisüritusi ja asjalikke huvilisi koguneski teisipäeva õhtul oma kodanikuõigust kasutama ja halduskogu istungit jälgima.

ESIMENE VAATUS
Halduskogu aseesimees Märt Sults (Ke) tutvustab üldplaneeringut, ent tal on raskusi teksti kõva häälega ette lugemisega. Halduskogu esimees Vladimir Velman (Ke) on ametis telefonikõnede pidamisega. Muide, demokraatlikust tavast nimetada opositsiooni esindaja valitud kogu aseesimeheks pole Põhja-Tallinnas vaevutud kinni pidama. Rooli hoiavad ainult Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid.

„Täiustada teedevõrku seoses uute transpordialade loomisega“, loeb Sults, tutvustamata, millise peatüki juures ta on või et miks ta üleüldse ette loeb. Halduskogu kuulab, kuna kolmel A4 lehel kaardimaterjali on liikmed vahetult just kätte saanud, tekstiosa ennast aga pole näha ei arvutiekraanidelt, ei paberil. Ruumilist planeeringut pelgalt kuulamise pealt jälgida on aga pingutus omaette. Arvuti, kust peaks pilte seinale näidatama, ei võta alguses vedu.

„Sitsimäele väga suured elamurajoonid“ – lühemad laused tulevad Sultsil välja, aga liitsõnadega tekib juba raskusi. “Panna paika uued arengualad“ – siinkohal tundub Sultsile, et jutt on ilmselgelt liiga pikk. Kõik tunnevad ennast häirituna, et teksti pole.

Sults loeb edasi. Mõned sõnad tulevad veerides. Tegelikult tulnuks teha nii, et üldplaneeringu vajalikkust ja üldisi printsiipe tutvustatakse kõigepealt, arutelus osalejatel on materjalid varem käes. Alles siis, kui üldised eesmärgid on kokku lepitud ja kõik osalejad saavad aru, millisest seadusruumist tulenevast ning millise kaaluga dokumendiga tegu on, liigutakse edasi eskiisiga. Mõistlik on teha ka eskiiside osas avalikud arutelud, sest eskiisidega on juba tehtud suur töö, aga edasiseks on kindlasti vaja suuremat koostööd. Ning loomulikult peavad alati materjalid olema eelnevalt kättesaadavad. Planeerimine on läbinisti avalik ja kaasav protsess ja just sellisel kujul liigub see kõige kiiremini.

„Reaalseid võimalusi meil on palju!“ hüüab Sults vahepeale. Muide, see on üsna täpne lause, ainult et nüüd pidanukski järgnema eskiiside puhul üks tuumakas arutelu võimaluste ja nende realiseerimiseks vajaliku üle. Planeeringuid ei tehta ju olemasoleva olukorra fikseerimiseks, eriti üldplaneeringu mõte on ära tunda just selle piirkonna arenguvõimalused ja anda nendele ruumiline mõõde.

„Maa on väga sihtotstarbeliselt ära märgistatud“, loeb Sults teksti edasi omas „tõlkes“.
„Re-struktu-eeeerimine“ – veerib ta kolmandal katsel sõna kokku. Nüüd on tekstiosa juba pea võimatu jälgida, kuna ei saagi aru, mis on ettelugemisest tüdinenud Sultsi omaloominguline tekst ja mis tegelikult seletuskirjast ette kantud. „Raudtee võetakse varsti kõik ülesse“, hiljem selgub, et sellist lauset ega mõtet üldplaneeringus siiski pole. Võta siis kinni. Tõsisele arutelule ei viita miski.

Teede infrastruktuuri osas algab tekst kuulmise järgi Sitsi mäe liiklussõlme rekonstrueerimisest. Vajalik asi ju küll. Järgnev lause aga paneb saali kogunenud inimesed üllatunult vakatama: „Põhjaväila rajamine parandab rasketranspordi ühendust merelt maale“. Nimelt on vaid mõned tunnid varem toimunud sellesama linna ametnike osalusel toimunud visioonikonverentsil üksmeelselt tõdetud, et Põhjaväila kava on lootusetult iganenud ning kogu liiklusskeem tuleb ümber teha. Just hakkab põnevaks minema, aga siis kuulub ettelugemisele järgmine „mõttepärl“, sest selgub, et Stroomi metsa osas pole üldplaneeringuga kaugemale jõutud kui “seal tuleb leida loodussõbralik lahendus“. Tasub siinkohal üle meenutamist, et vähemasti suuremate teede osas peab üldplaneering siiski lahenduse välja pakkuma, mis teist muidu teha ja vaeva nähagi.

Endrik Männile (Tallinna linnaarhitekt) omistatakse ettepanek, et Põhjaväil tuleks viia üle Kopli lahe. Huvitav, kuhu ja kuhu sealt edasi. Või et miks eskiis liikluslahenduse osas on omadega puhta minevikus, isegi mitte olevikus, rääkimata tulevikust. Üldplaneeringu mõte on muide olla omadega tulevikus.

Vahepeal selgub saalis, et ettepanekuid on laekunud veelgi, kõik üsna kaalukad. Teksti lõpuni ette keegi ei loe.

TEINE VAATUS
Järgmisena on halduskogu protseduurilises segaduses, nimelt et mida eskiisi staadiumis halduskogu üleüldse tegema peaks. Sults teeb üsna küünilise avalduse, pakkudes, et polegi vahet, kas halduskogu planeeringuga tutvub või selle ka kooskõlastab. Hm, milleks see etendus siis, kui kõik on tema arvates niikuinii ükstapuha. Selle peale tekib saalis lärm. Velman valab õli tulle, väites et kuna enne kinnitamist läheb planeering rahva kätte, vahet tõesti polevat.
Opositsioon nõuab tungivalt eelnevalt rahvaga kooskõlastamist. Õhus on elektrit.

Õnneks astub kogenud ametnikuna rahva ette Linnaplaneerimisameti planeeringute osakonna juhataja, arhitektiharidusega Martti Preem. Ta esineb T-särgis nagu rahvalähedane David Cameron ning tutvustab alustuseks rahustaval häälel planeerimisseadust. Üldiselt võikski ju soovitada koosoleku juhtidele eelnevalt tutvuda, mis ja miks ja kuidas päevakorras on. Pole viga, ametnik nüüd poole arutelu pealt selgitab. Et üldplaneeringu eskiisi osas toimub kõigepealt tutvustamine, eesmärgiga saada tagasisidet. See lause läheb hiljem küll halduskogu juhtidel erakordse järjekindlusega meelest ära.

Esimene tutvustus on olnud Põhja-Tallinna seltsidele sellel talvel, tutvustab Preem rahulikult asjaolusid, siis maakomisjonile, ja nüüd halduskogule. Sellele koosolekule on nähtavasti plaaniväliselt opositsiooni esindajad ja Telliskivi Selts on juurde kutsunud ka aktiivsemaid kodanikke, sest pole kuulda, kuidas üldplaneeringu kaasamiskava üleüldse välja näeb – või kas seda üleüldse olemas on.

„Alles pärast tagasisideme saamist saadame ametitesse kooskõlastusele, ja siis alles tuleb halduskogusse heakskiitmiseks, ja seejärel avalikule arutelule,“ tutvustab Preem ühte võimalikku menetluskäiku. Kordan veelkord, oleks tõepoolest mõistlik ka eskiisile avalik arutelu korraldada, see tegelikult kiirendaks, mitte ei aeglustaks protsessi.

Preem toob sisse asjakohased noodid ning hakkab loetlema üldplaneeringu olulisemaid punkte. Kasutades tema sõnastust, on tegemist suhteliselt valmisehitatud linnaosaga. Enamik tööstusest on likvideerunud, kaubasadamad ka kas töö lõpetanud või lõpetamas, alad tuleb ümber transformeerida. Kopli poolsaare idaosas on menetluses suured detailplaneeringud, sadamaümbruse arendamine polüfunktsionaalseks alaks. Eelduseks transpordiühenduste parandamine kesklinnaga.

Inimesed kuulavad ja kuna sõnade väljahääldamisega esinejal erinevalt eelkõnelejast raskusi pole, on tekst isegi jälgitav.

Ohtlikumate kohtade peal kasutab Preem „rahustamistaktikat“. See näeb välja praktikas sedamoodi, et hääletooni muu jutuga võrreldes muutmata kehastab ametnik vaidlusküpsete teemade puhul elusal kujul turvatunnet: ärge muretsege, kordab ta isalikult, see kõik pole sugugi nii kole kui näib, tegelikult on kõik kas parem või niikuinii ei realiseeru. Tekib ainult küsimus, et miks teadaolevalt „niikuinii mitte realiseeruvaid“ arendusi siis üldse planeeringusse joonistada, iseenesest on see vastuolus seadusega. Ainult näilise, kuid tõesti mitte sisulise lohutusena mõjuvad kinnitused, et Põhjaväil oli välja töötatud hoopis teises situatsioonis - sellest saab ju igaüks aru ning tegelike arengute tõttu plaane muuta tulekski. Merimetsa läbimurdega anti omal ajal kätte suund Peterburi poole – aga sinnapoole on kaubavood lakanud. „Vaja on tekitada normaalne tänav,“ räägib Preem justkui jutt käiks Sihi tänavast Nõmmel. „Vana raudtee trass ongi aluseks ühe normaalse tänava väljaehitamiseks, mis läheb Paljassaare otsa välja. Soo, Tööstuse ja Paljassaare ristmik tehakse mitmetasandiliseks. Trammitee pikendatakse Paljassaarde,“ liigub ametnik sujuvalt kuumadest kartulistest helesiniste unistusteni, andes neile emotsionaalset värvingut ja seeläbi meeldejäävamat kaalu. Mõni kohe oskab seda kunsti. Hain Karu näiteks kippus omal ajal selliste kohtade peal emotsionaalseks minema. Sujuvalt on teema tutvustus juba jõudnud uusarendusteni, siin kuuluvad ülesloetlemisele positiivsemad näited, kus otsest naabruskonda hõredamalt: EcoBay detailplaneering on algatatud, sinna on kavandatud ökoloogiline elamurajoon, ka selle arenduse jaoks on trammiliin hädavajalik, toob lähemale ka Pikakari puhkeala - no kas saab midagi veel mõistlikumalt kõlada.

On planeeritud ka tootmisalad, näiteks omavoliste garaazide asemele, aga see pigem algatuseks õigusorganite teema. Balti laevaremonditehas säilub ainsa suurema ettevõtmisena. Mereakadeeemia (endise Tehnikaülikooli) tagant pöörab rannapromenaad rohkem sisemaadpidi ümber.

Vahepeal võtab Preemi ettekanne ka üldplaneeringule omast ulatust. Nimelt on Kaubajaam kolmas Põhja-Tallinna probleemne koht, kuid kuni pole Tallinna ümbersõitu, pole Tartu ega Narva poolt Paldiski sadamasse suunduvaid raudtee-eshelone mujalt ümber suunata. Kauba ümberlaadimist praktiliselt enam ei toimu. Raudtee jääb edaspidigi kulgema Balti Laevaremonditehaseni.

Preem võtab teema kokku: üldplaneering on strateegiline dokument, mis näitab võimalusi ja pikaajalisi arengusuundi, et ei tekiks linnaosasse vale funktsiooniga objekti.

KOLMAS VAATUS
Juba praegu on Põhja-Tallinnas 60.000 elanikku, tegemist on suure linnaosa, mis iseseisva linnana oleks Eesti linnadest suuruselt viies linn, põhjendab Preem asjaolu, miks on planeeritud hoida territooriumi transpordiläbimurreteks ka Merimetsas. Jätkub veenmine, et raskeliiklust meil enam pole…huvitav mille üle Soo tänava rahvas siis täna õieti kurdab?

Paldiski maantee rekonstrueerimise senine kolossaalne kava on maha võetud, alustab Preem taas rahustavalt, jätkates siis nii muuseas, et planeeritud on uus teekoridor. Selle kohta soovivad linnaplaneerijad läbi viia sotsioloogilist küsitlust, et mis siis tegelikult elanikele vaja on, kinnitab Preem. Enne kui kuulajad on selle lause sisusse süüvidagi on jõudnud, väljendab Preem põhjapanevalt: „Meil on väga palju linnaplaneerimine orienteeritud reaktsioonina ärihuvidele. Seetõttu on tekkinud väga palju keskusi. Kõikidele muidugi ei jätku potentsiaali klientide näol“. Muide, seesama optimaalse, mitte juhusliku investeerimiskeskkonna loomine on samamoodi üldplaneeringu üks tähtsaid eesmärke. Mitte ainult, see on ju ka kogu linna tähtis eesmärk, sest mitte keegi ei taha investeerida juhuslikesse kohtadesse – ja mida vähem on meil investeeringuid, seda vähem on meil töökohti. Ja vastupidi: mida parema ja pikaajaliselt kindlama investeerimiskeskkonna me tagame, seda suurema kindlusega ja parema läbikaalutusega meile pikaajalised investeeringud tulevad, seda rohkem on meil töökohti, hästitasustatud töökohti.

Järgmine küsimus puudutabki Noblessneri krunti ja selle detailplaneeringut, selgub et sinna tuleb ikka segahoonestusala. Edasi päritakse linnaosa tulevasest õdususest.
Preem vastab, et nii Kalamaja kui Pelgulinna ehitusmäärused on valmis, seadusandliku aluse andmine nendele ehitusmäärustele ongi osa üldplaneeringu ülesandest. Tõepoolest, kõigepealt tuleb miljööväärtuslikud alad üldplaneeringuga paika panna, alles seejärel saab nendele aladele ehitusmäärusi kehtestada. Näiteks on uute miljööaladena kõne all ka paar stalinistlikku kvartalit. Ametnik selgitab edasi, et on ka võimalik linnaosasse suuremahulisi keskusi mitte teha, aga siis vaidleb iseendale vastu: et kui need on äritegevusena maana välja ostetud, siis tuleb seal tema hinnangul äritegevuse võimalused tagada, sest linn ei kavatsegi neid maid välja osta. See on kummastava erisuse väljatoomine – et mispärast näiteks elamutele saab näiteks 12-meetrist kõrguspiirangut panna, aga ärihoonetele enam mitte? Selline vahetegemine ei tulene küll ühestki õigusest.

Sujuvalt järgneb juba tuttav rahustusjutt sellest, et meie küll planeerime, aga ärge murtetsege, ega seda sinna teki…

Kõrghoonete osas lubab ametnik, et piirdutakse üheainsaga, „kuna seal oli selline huvitav idee, et teha rahvusvaheline konkurss“ – no ma loodan et teisi hästi läbikaalutletud põhjuseid kohaliku pilvelõhkuja jaoks ikka oli ka. „Arendame rannaalasid, mis on praegu elanike kasutusest väljas“, kasutab Preem jälle taktikat stiilis „ärge muretsege, see ei tule teie tagahoovi“.

Järgmine küsimus kahjuks diskussiooniks ei tõusegi, ehkki tegelikult on kogu autostumise-ühistranspordistumise-jalakäimise ja kõige selle vahelise tasakaalu otsimine ja leidmine teemana äärmiselt oluline. Reformierakond püüab ajada parkimismajade asja ning küsibki nüüd, et kas maad on reservi jäetud parklateks, et elanikud ei pargiks oma autosid tee äärde? Ametnik vastab, et oleks vaja parkimismaju ehitada küll, aga praktiliselt munitsipaalmaad pole, ja eraettevõtlusena ei tasu need ära. Tranpordiosakond pole lahendust pakkunud, kurdab planeerija, ehkki probleemi on neile mitu korda esitatud. Tegelikult peaks vaatama kesklinnale lähedastes osades, kuidas mitte sundida inimesi nii palju autosid soetama ja kesklinnast kaugemal samuti planeerida elu nii, et kõik oleks mugav ka ilma mitme peremasinata. Autode hulk linnas sõltub otseselt linna planeerimisest! Aga see nõuab taas eraldi eesmärgi püstitamist ja eesmärgipärast planeerimist. Paistab, et kedagi ei huvita muu kui üksainus lihtne eesmärk, et kuhu autod ära parkida. Rahuliku linaosa teemaga jätkates rõhutab Preem täiesti õigesti asjaolu, et Tallinna elanike arv ei kasva, rahvastikuprognooside kohaselt oleks isegi rahvaarvu püsimine juba väga optimistlik prognoos. Ehitusintensiivsus tekib tõepoolest sellest, et me elame oluliselt kitsamates oludes kui Euroopa ja tahame elada lahedamalt. Üldpinda elamutes oli meil mõnda aega tagasi 22 m2 inimese kohta, nüüd on juba keskmiseks tõusnud 26 m2, aga prognoos 30-34 m2 inimese kohta. Juurde tuleb mitte elanikke, aga elamispinda, ja kui teha lihtne arvutus, siis 60.000 elaniku kohta teeb see Põhja-Tallinnas täiendavalt elumaju umbes 360.000 m2.

Vahepeal paneb aga küsimusest linnaosa rahulikkuse kohta miskipärast ärritunud halduskogu esimees Vladimir Velman täiega puusse: ironiseerides märgib ta, et parempoolsed erakonnad nüüd siin justkui nõuavad planeerimist, äritegevuse piiramist, ning loodab et parempoolsed seda oma ülemustele ka edasi ütleksid. Velman demontreerib seeläbi lihtsalt võhiklikkust lihtsas tõsiasjas, et mida paremini ja selgemalt ja koordineeritumalt on ühes riigis või piirkonnas planeerimine korraldatud, seda suurem on piirkonna majanduslik edukus ja investeeringute ligimeelitamise atraktiivsus. Nagu juba eelnevalt öeldud, et taha ju ükski ettevõtja huupi tulistada, ikka huvitab, mis kogu piirkonnas edaspidi toimub, kuidas on planeeritud pikas perspektiivis teed, elamualad, elukvaliteet, haridus, tervishoid. Loomulikult, selline planeeringute „juhtimise“ kvaliteet, mis Tallinnas Keskerakonda iseloomustab, peletab normaalse turumajanduse toimimise kaugele eemale.

Küsimustest jookseb läbi veel Kopli kaubajaama juurde planeeritud 50 meetri laiune puiestik, mis kaardil ei kajastu, aga mille realiseerimine sõltuvat sellest, kui kiiresti konkreetne raudtee toimimise lõpetab. „Hoonestus rajatakse erakapitali poolt, aga rohelus linna raha eest,“ jahutab Preem veelgi liigseid ootusi. Noh, egas sellinegi ressursijaotus on ju kohaliku otsustamise küsimus, ei muud.

Järgmine vastus paneb taas üllatuma. „Bekkeri sadam on viimasel ajal väga hägusaks läinud, kuna linn ei tea, mida Bekkeri omanikud planeerivad“. Heldust, mida siis linn planeerib? Piinlik on.

Edasi selgub, et linn ei kavanda Põhja-Tallinna linnaossa mitte ühtegi uut sotsiaalobjekti, kultuuriobjekti, lasteaeda ega kooli. Mis on, see on. „Ainult kui keegi ärilistel kaalutlustel tahab teha,“ kõlab selles kontekstis isegi pisut lohutavalt – vähemasti ei keelata totaalselt.
Kõikidele mõjub kergendavalt viimane ettepanek muuta linnaosa piiri vanalinna kaitseala piiri juures, nimelt peaks piir jooksma mööda raudteed, et UNESCO muinsuskaitseala oleks halduslikult üks tervik. See sobib kõikidele. Ja et kuna opositsionääridel on ainult 2 küsimust võimalik küsida ning Keskerakonnal ega sotsidel küsimusi pole, siis arutelu lõpetatakse. Enne kui see õiget hoogu sisse saada jõudiski. Lõpuks pressitakse välja, et üks avalik arutelu tuleb – lihtsalt ääremärkusena, et see nõue tuleneb planeerimisseadusest. Opositsioon nõuab, et avalik arutelu ei toimuks suvel.

LÕPPVAATUS
Veel pisut jagelemist teemal, et kas siis üldplaneeringut tuleks inimestega arutleda või mitte, ja et mis see annab või ei anna. Keskerakondlased pole tähelegi pannud planeerimisseaduse sätet, et planeeringusse võib ettepanekuid esitada kogu aeg ning igaüks ja et üldusega koostöö tegemine ning kaasamine pole mitte võimalus, vaid kohustus. Järgneb veel väike vaidlus selle üle, et mis on linnas või maal üldplaneeringute eesmärk…justkui saaksid need üldprintsiipides kuidagi erinevad olla. „Mitte maakasutuse siht- vaid juhtotstarve annab linn,“ teatab sellepeale ametnik võidukalt, lause lahtimõtestamine jääb igaühe kodutööks.

Siis otsustatakse veelkord tõmmata üles loosung „Inimene räägib siis, kui Keskerakond pissib“ ning Velman teeb kokkuvõtte, et pole siin enam midagi tarvis, sest seltsidega olevat ju juba kõik läbi arutatud, kõikidega veel pealekauba. Nüüd arutelu selle üle, et kas seltside enda poolt kokku kutsutud kohtumine oli ametlik või mitteametlik. Telliskivi selts söandab lisada, et seltsid tegid koosolekul ettepanekud, aga neid pole arvestatud. Ning väidetavat protokolli pole keegi saatnud. Velman katkestab sellegi tema arvamuse kohaselt vahelesegamise ja põrutab, et kohaletulnud seltside esindajatel pole halduskogu koosolekul sõnaõigust. Millest selline paaniline hirm, et keegi arvamust avaldab, jääbki arusaamatuks.

Sults teeb ka omalt poolt kokkuvõtte: „Tänane oli igatepidi kreatiivne värk, saame teha kokkuvõtte, et halduskogu võttis teadmiseks ja saatis edasi tutvustamiseks“. Järgneb taas juhtide ehk siis Velmani ja Sultsi vaidlus, et kas üldplaneering saadetakse üldrahvalikule tutvustamisele. Lõpuks jääb midagi sellist, et kuna kohalike elanikele tutvustamine tuleneb seadusest, siis tuleb ikka nii teha.

Ilmselge kergendustundega juhatatakse sisse järgmine päevakorrapunkt, mis räägib linnaosa heakorrakuust.

Autor: Liisa-Ly Pakosta, Põhja-Tallinna elanik